Seminar "Saksa okupatsioon Eestis Teise maailmasõja ajal": Saksa tsiviilvalitsus 7.12.2010


Sakslaste poolt vallutatud alasid valitseti erinevalt. Kolmandal Reichil puudus okupeeritud territooriumite haldamiseks keskne struktuur. Werner Best, kes oli Saksa tsiviilvõimude esindaja okupeeritud Prantsusmaal, töötas 1941. aasta lõpul/1942. aasta algul välja 4 kava selle kohta, kuidas tuleks Saksamaa poolt okupeeritud alasid tulevikus valitseda:

 

  1. Liitlasvalitsus – kõige rohkem tegevusvabadust pakkuv haldusvorm, kus kohalikel oli võrdlemisi suur otsustusõigus formaalse iseseisvuse tingimustes ning Saksamaa huve esindanuks laialdaste õigustega volinik. Antud vormi tulnuks kasutada ainult sakslastele sõbralike sugulasrahvaste juures.
  2. Järelvalvevalitsuse tasandil oli sakslastest ametnikkonna roll juba suurem, viimased pidid tagama, et konkreetse riigi valitsemine oleks Suur-Saksamaale meele järele.
  3. Valitsus-administratsiooni haldustasandil oli sakslaste roll määrav, kohalikud võisid ainult kohalikul tasandil töötada.
  4. Koloniaalvalitsus – kohalikul elanikkonnal puudus igasugune õigus haldusküsimustes kaasa rääkida.

Besti enda sõnade kohaselt ei vastanud 1942. aastaks sakslaste poolt vallutatud riikide valitsemine eelpool esitatud valitsemisvormidele. Näiteks Balti riikidest ja Valgevenest moodustatud Ostlandi riigikomissariaadi kõrval eksisteerisid riigikomissariaadid ka Taanis ja Hollandis, kuid kahe viimase staatus oli siinsest piirkonnast sisuliselt oluliselt erinev.

 

Eestis tekkisid tsiviilvalitsuse alged juba paralleelselt Saksa sõjaväevõimudega, kes kohapeal kuni detsembri alguseni 1941 absoluutset võimutäiust omasid. Seda protsessi mõjutasid järgnevad tegurid:

  1. Eesti rahvuslikud jõud eesotsas Jüri Uluotsaga, kel oli soov Eesti ala valitsemist korraldada, kuid jäid sellest protsesist siiski kõrvale. Uluotsa võimust eemalejäämine oli pigem positiivne areng, sest vastasel juhul oleks Eestist saanud tõenäoliselt Saksamaa otsene liitlane. Uluots pakkus oma sakslastele esitatud memorandumis küll poliitilise koostöö võimalust, kuid saksa esindajad lükkasid memorandumi tagasi.
  2. Organiseerumine valdades ja linnades – tekkisid omaalgatuslikud kohalikud omavalitsused;
  3. Saksa sõjaväe esindajad;
  4. Saksa tagalas viibinud ning H. Mäe selja taha koondunud eestlaste ringkond.

Detsembris 1941 läks võim Eestis Saksa sõjaväelt tsiviilvalitsuse kätte: Eestis moodustati Eesti kindralkomissariaat, mis kuulus Ida-alade (Ostlandi) riigikomissariaadi koosseisu. Ametisse astus Eesti kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann koos administratsiooniga.

 

Litzmann pärines traditsioonidega sõjaväelase perekonnast, oli saanud sõjaväelise hariduse ning oli isiklikus käitumises tunduvalt erinev keskmistest puht NSDAP-taustaga  funktsionääridest. Tal oli hea läbisaamine SS-i riigifüüreri Heinrich Himmleriga. Kui Riias töötav Ostlandi riigikomissar Hinrich Lohse seadis oma eesmärgiks talle allutatud piirkondade valitsemises Saksamaa huvide täitmise sunniviisiliselt, siis Litzmann eelistas eestlasi  poliitiliselt juhtida. See juhtimine pidi loomulikult toimuma  füüreri tahte vaimus.

 

Eesti kindralkomissariaat jagati seitsmeks piirkonnakomissariaadiks. Täpsemalt vaata M. Maripuu slaididelt. Slaididel kasutatud arhiivimaterjalid pärinevad Eesti Riigiarhiivist.


Üritustesarja toetab Goethe-Institut Tallinn.