Seminar "Saksa okupatsioon Eestis Teise maailmasõja ajal": Eesti Omavalitsus, kollaboratsioon ja vastupanu 11.01.2011

11. jaanuaril sarja "Saksa okupatsioon Eestis Teise maailmasõja ajal" raames aset leidnud diskussioonil arutlesid omavahel kollaboratsiooni ja vastupanuga seonduvate teemade üle ajaloolased Olaf Mertelsmann, Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle ja õigusteadlane Lauri Mälksoo.


Juba diskussiooni algul pidid väitlejad esile tooma teemaga seonduva olulise probleemi, mille kohaselt erineb kollaboratsiooni mõiste Ida-Euroopa kontekstis teataval määral selle mõiste traditsioonilisest käsitlemisest Lääne-Euroopa ajaloolises diskursuses (nt Prantsusmaa), kuna Baltikumi puhul tuleb arvesse võtta kaksikokupatsiooniga (esimene nõukogude aasta 1940-41 ja sellele järgnenud Saksa okupatsioon 1941-44) seonduvaid asjaolusid ning pidada silmas, et kollaboratsioon leidis aset tingimustes, kus Eesti riiki enam ei eksisteerinud. 


Kui sellistes eelpool kirjeldatud tingimustes rääkida kollaboratsioonist, tuleb küsida, milles taoline koostöö siis tegelikult täpsemalt seisnes? Kui tegemist oli koostööga vaenlasega, siis millise vaenlasega? Kas riigi vaenlasega (eesti riiki samas ei eksisteerinud) või eesti rahva vaenlasega? Või hoopiski eesti elanikkonna vaenlasega? Kollaboratsiooni on seega Teise maailmasõja Baltikumi kontekstis raske üheselt ja selgelt defineerida, kuna lisaks vahetuvatele okupatsioonidele pidid eestlased korraga võitlema erinevate okupatsioonivõimude ridades. 

   

Laiemas ajaloolises kontekstis võiks kollaboratsiooni taustal rääkida ka "pragmaatilisest koostööst" (kooperatsioonist): tavaelanikud pidid sõja keerulistes oludes ellu jääma ning asusid selle nimel okupandiga koostööle, viimane kasutas seda oma huvides ära. Siinjuhul saame rääkida esmajoones inimeste erinevatest ellujäämisstrateegiatest ning valikutest rasketel aegadel ning vähem kindlatest ideoloogilistest suundumustest. Samas pole pragmaatilise koostöö puhul tegemist selgelt ja üheselt defineeritud mõistega.       

 

Kaasaegsele lääne lugejale võib mõiste "kollaboratsioon" tekitada kohati ebaõigeid või liiga kaugeleulatuvaid assotsiatsioone, kus mõistega seostatakse ka massirepressioonide ja/või holokausti elluviimist. Taolised üldistused pole Baltikumile aga üks-üheselt kohaldatavad, probleemi ei saa vaadata pelgelt must-valgel foonil ning kollaboratsiooni käsitlemine holokausti võtmes viib paraku ummikteele.


Mõistel "kollaboratsioon" puudus pikka aega negatiivne varjund, selles ei nähtud kuritegu. Teise maailmasõja ajal seda mõistet aktiivselt ei kasutatud või oli sellel pigem positiivne kuvand: näiteks pidas marssal Petain – Saksamaaga liitlassuhetes oleva Vichy Prantsusmaa juht – kollaboratsiooni positiivseks nähtuseks ega näinud selles midagi taunimisväärset. Prantsusmaal omandas kollaboratsioon negatiivse varjundi alles Teise maailmasõja järel, kui algasid saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimeste lintšimised.


Eesti ajaloo kontekstis võiks eelpool toodud probleemide kirjeldamisel kasutada pigem neutraalset terminit "kooperatsioon".

Ka vastupanu puhul saame rääkida selle mõiste erinevatest definitsioonidest. Vastupanu võib olla aktiivne ehk relvastatud (mobilisatsiooni vältimine ning deserteerumine Saksa sõjaväest) ja passiivne (poliitilise antipropaganda tegemine, keeldumine koostööst okupandiga jne). Eesti puhul on probleemiks asjaolu, et alles hiljem on hakatud mitmeid omaaegseid sündmusi vaatama laiemas vastupanu kontekstis: kas mobilisatsiooni vältimine võrdsustub automaatselt omariikluse eest võitlemise ning aktiivse vastupanuna? Kas eestlased, kes keeldusid Saksamaale evakueerumast ning selle eest maha lasti, olid vabadusvõitlejad või repressioonide ohvrid?   


Üritustesarja toetab Goethe-Institut Tallinn.