Miks valida meid?

Kogu teenitud raha läheb ühiskondlikesse tegevustesse.


Meie kliendid hindavad meie kortereid väga kõrgelt.


Meil ei pea muretsema oma ökoloogilise jalajälje pärast.



Ettekanne "Metsaannid baltisaksa söögilaual. Põimunud söögikultuur või kultuuriülekanne?" 28.02.2014


Baltisaksa sarja erilisim üritus leidis aset veebruari viimasel päeval 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis. Tänu muuseumi atmosfäärile muutus kogu teema käegakatsutavaks. Õhkkonna muutis veelgi erilisemaks asjaolu, et ainsad valgusallikad muuseumi ruumides olid küünlad (ning ettekande ajal ka projektor, et näidata pilte toidust).

Esinejaks oli Ulrike Plath, Tallinna ülikooli ajaloo instituudi baltisaksa ajaloo ja kultuuri professor, kes kõneles metsaandidest baltisaksa söögilaual. Juba enne täistundi oli ruum inimesi täis ning mõned ei mahtunud istumagi. Kuulajad märkasid ruttu, kui palju esineja oma valdkonnast teab, ning nautisid elavat esitust väga.


Plathi ettekandest saime teada, et ei ole olemas ühtset baltisaksa toidukultuuri, vaid ajas muutuvad traditsioonid. Kõik linnaelanikud ei söönud ühtmoodi, igal kihil olid oma tavad. Plath tõi oma ettekandes välja, kuidas eri ajastutel toituti erinevalt, ning keskendus varauusaja tavadele ning metsaandide ehk wild food kasutamisele. Metsaandide alla kuuluvad nii ulukiliha, metslinnud, kui ka looduslikud toidutaimed.


Varauusajal, kui rändega saabus meie aladele palju uusi asukaid, tõusis kohaliku toodangu tähtsus. Sakslasi meelitati siia juttudega loomarikastest metsadest ja kalarohketest järvedest. Loomseid metsaande tarbiti meelsasti: paljudel sisserändajatel tekkis siinsetel aladel juba ühe aastaga skorbuut, mida seostati liigse lihatarbimisega.


18. sajandil jagunes toidulaud kujutletavalt kolmeks: importtooted (maitseained, puuviljad, pistaatsiad, parmesani juust, oliiviõli ning isegi sojakaste - kõik olid juba sel ajal kättesaadavad), kohalik toodang (põllumajandussaadused, loomad ning aiandussaadused) ja metsaannid (mis omakorda jagunesid looduslikeks toidutaimedeks ja ulukilihaks ning kalaks). Tänapäeva inimestele ennekuulmatuna tunduvalt söödi tol ajal ka laululinde, populaarseimad neist olid pasknäär, suurnokk-vint, rästad ja lõokesed.


Uskumatuna võib kõlada ka fakt, et tänapäeval palju kasutust leidvat taimeteed kasutati tol ajal hoopis nõrkade lehmade ravimiseks, mitte inimestele joomiseks. Samuti oli väga põnev kuulata, milliseid marju baltisakslased kasutasid ning kuidas. Iga taime kohta on detailseid kirjeldusi, kuidas ja milleks neid kasutati. Mustikaid kuivatati, purustati või jahvatati; murakaid kasutati skorbuudi vastu. Tehti ka veine, kasemahlast šampust, metsõuntest äädikat, toomingamarju kasutati aga pirukatäidiseks. Tänapäeva kokkadel oleks tolleaegsetest kokaraamatutest palju õppida!

Kuidas tänapäeval tollastest toitumisharjumustest nii palju teatakse? Maalide, memuaaride, kirjanduse, kokaraamatute ning üksikute fotode detailide või lausete uurimisega kogutakse üha uusi fakte, kuid väga raske on kindlaks teha, kas toidukultuur liikus baltisakslastelt eestlastele või eestlastelt baltisakslastele.


Nii põnevat ettekannet kuulates lendas aeg kiiresti, kuid sellega õhtu veel ei lõppenud: pärast ettekannet pakuti teed, kohvi ning isetehtud pekipirukaid. Pirukate kohta sõnas Plath, et tema lapsepõlves küpsetati neid pirukaid just pidupäevadel.


Kohtumiseni sarja viimasel üritusel, mis toimub 20. märtsil!


Baltisaksa kultuuri tutvustavat sarja toetab Deutsch-Baltische Gesellschaft.





Fotode autorid: Lagle-Marie Tamm ja Uku Peterson (esimesed kolm fotot).