Saksa-eesti tudengite kohtumisõhtu 3.11.2009

Tartu Ülikooli XIII saksa-eesti akadeemilise nädala Academica raames korraldas sihtasutus Domus Dorpatensis oma seminarisaalis saksa-eesti tudengite kohtumisõhtu.  Üritusest võttis osa ligi 30 inimest, kes vahetasid oma kogemusi eestlastena Saksamaal ning sakslastena Eestis.

Ürituse alguses tervitas Uta Kührt Domus Dorpatensise nimel osalejaid ja tutvustas tudengitele Academica traditsiooni ning põhimõtet. Seejärel andis ta sõna õhtu moderaatoritele Helle Blumile ning Christian Klockile, kes on mõlemad välismaal elanud (vastavalt Saksamaal ning Eestis), tutvustasid ennast osalejatele ning selgitasid kohtumisõhtu eesmärki – õppmis- ning elukogemuste jagamist teiste tudengitega.

Pärast lühikest tutvumisringi, milles iga osaleja tutvustas ennast ning põhjusi, miks ta Saksamaale/Eestisse tuli, selgus, et paljud läksid välismaale õppima sarnastel põhjustel. Sakslastele oli tihti otsustav, et Eesti on neile võrreldes teiste sihtkohtadega „eksootiline“. Eesti tudengid läksid tavaliselt sihikindlalt saksa ülikoolidesse, et paremini saksa keelt õppida. Sellepärast oli eesti tudengitel ka konkreetsem ettekujutus sellest, mis neid Saksamaal ees ootab. Seevastu ei olnud saksa tudengitel üldse ettekujutust või ainult väga udune ettekujutus Eesti kohta, tihti piirnesid teadmised Eestist vaid endise Nõukogude Liidu vabariigina. 

Sakslaste jaoks oli oluliseks teemaks vähene kontakt eesti tudengitega. Põhjustena nimetati eelkõige elamiskorraldust ühiselamutes ning spetsiaalselt rahvusvahelistele tudengitele suunatud kursusesüsteemi. Takistuseks on ka sakslaste puuduv eesti keele oskus. Eesti tudengitel on tänu paremale keeleoskusele võrreldes saksa üliõpilastega kergem sügavaid sõprussuhteid sõlmida.

Üheks arusaamatuste või konfliktide põhjuseks peeti erinevat arusaama ajaloost, eriti XX sajandi ajaloost. Siinjuures on eestlaste ja sakslaste erineva tasemega rahvuslik eneseteadvus suhteliselt väike probleem. Suurema probleemina nähakse seda, et eestlased vaatavad saksa okupatsiooni aega vähem kriitiliselt kui sakslased.

Mõned eestlased mainisid eesti ebausku, mida eestlased küll ei võta liiga tõsiselt, aga mis võib viia konfliktideni, kuna ebausk mõjutab mingil määral igapäevaseid žeste. Näiteks rääkisid sakslased, et nad said Eestis elamise ajal teada, et hoonetes ei tohi või ei ole viisakas vilistada, sest muidu võivat hoone põlema minna. Seejärel nad jätsid selle harjumuse maha. Eestlased aga ütlesid, et Saksamaal ei sülitanud nad enam ebaõnne vältimiseks kolm korda üle vasaku õla, kuna seda peetakse seal ebaviisakaks.

Üldiselt nõustusid kõik osalejad, et välismaal viibimine mõjutab oluliselt isiksuse arengut ning minapilti. Nii eestlased kui sakslased olid arvamusel, et kultuuri erinevused ei ole eriti suured ning teine kultuur ei tundunud väga võõras.

Õhtu lõppes pikkade vestlustega buffeelaua juures. Paljud osalejad vahetasid ka kontakte, et edaspidi kokku saada. Lisaks väljendasid paljud soovi, et võiks tekitada regulaarselt toimuvat foorumit, kus saab teineteisega arutada.