Seminar "Saksa okupatsioon Eestis Teise maailmasõja ajal": Saksa okupatsioonivõimude repressioonid 21.12.2010

Repressioonide puhul võib sisuliselt eristada kahte etappi.

Esimesed repressioonid algasid Eesti ala vallutamise käigus Saksa vägede poolt, kus repressioonide ohvriks langesid kas esimese nõukogude aasta funktsionäärid või inimesed, keda kahtlustati koostöös nõukogude organitega. Metsavendade ja nende baasil moodustatud Omakaitse aktsioone tunneme Suvesõja nime all. Omakaitse juures tegutses ka omaalgatuslikke välikohtuid, mis mõistsid kohut kinnivõetute üle. On selge, et kõik need kohtu alla antud ja seejärel hukatud isikud ei olnud reaalselt nõukogude aktivistid. Osa hukatutest langes isikliku kättemaksu ohvriks, teistele vormistati formaalne süüdistustoimik.


Repressioonide teine etapp toimus juba kinnistunud Saksa okupatsiooni tingimustes. Kohapeal esindasid Kolmanda Reichi repressiivset võimu kolm organit:

1)      Sõjavägi (Wehrmacht)

2)      Saksa julgeoleku peaamet (kellele allus Saksa Julgeolekupolitsei ja SD (julgeolekuteenistus) – ning kelle alluvuses omakorda tegutsesid Eestis kohalike tsiviilisikute kinnihoidmiseks mõeldud vanglad ja laagrid);  

3)      SS-i majanduse ja halduse peaamet - haldas Eestis rajatud Vaivara koonduslaagri võrgustikku, mis oli mõeldud Euroopast toodud juutide hoidmiseks.


Kaks viimast allusid omakorda ühele isikule, SS-riigifüürerile ja Saksa politseijuhile Heinrich Himmlerile.

Saksa okupatsiooni ajal saame rääkida kolmest ohvrite grupist:

1)      Kohalik tsiviilelanikkond (s.h Eesti piiriäärsete Vene alade elanikud: Pihkva oblast ja Narva tagused piirkonnad);

2)      Euroopast Eestisse toodud juudid;

3)      Nõukogude sõjavangid


Kohalikku tsiviilelanikkonda represseeris Saksa Julgeolekupolitsei. Samas tuleb meeles pidada, et Saksa Julgeolekupolitsei ja SD täitsid erinevaid funktsioone, millest osa oli seotud tavapärase sisekorra tagamisega rinde tagalas ning kriminaalkuritegude avastamisega.


Eestis tegutsenud politseiasutused olid üles ehitatud paralleelse struktuurina, kus alluvusvahekord oli jagatud nii tsiviilvõimude (Eesti kindralkomissariaat ja Eesti Omavalitsus) kui ka Saksa Julgeolekupolitsei ja SD komandöri vahel. Siinne Saksa julgeolekupolitsei oli jagatud kahte gruppi: kontrollivat funktsiooni täitev Grupp A (koosnes sakslastest) ja arvuliselt suurem grupp B (oli moodustatud eestlastest), mille ülesandeks oli igapäevaste ülesannete täitmine.

Euroopast siia toodud juudid paigutati SS-i majanduse ja halduse peaameti poolt hallatavatesse laagritesse. Vaivara koonduslaager (koos oma harulaagritega, s.h Klooga laager, ning ajutiste töökomandodega) oli klassikalises mõttes ainuke koonduslaager Eestis. Omaaegses nõukogude kirjanduses levinud väide, et Eestis oli Saksa okupatsiooni ajal üle saja koonduslaagri, ei pea antud juhul paika. Vaivara laagri meeskond koosnes sakslastest, kuid eestlasi kasutati valvuritena erinevate harulaagrite juures.


Seoses Punaarmee pealetungiga algas 1944. aastal idapoolsete laagrite evakueerimine lääne poole. 1944. aastal jõudis Julgeolekupolitsei alluvusest Stutthofi laagrisse 3 800 vangi, kellest enam kui 2 000 olid eesti kodanikud.  

Punaarmee sõjavangid paiknesid Saksa sõjaväe tagalas asunud sõjavangilaagrites. Kokku võis Saksa okupatsiooni ajal hinnanguliselt neis laagrites hukkuda kuni 15 000 nõukogude sõjavangi. Neid ei hukatud sihiteadlikult, vaid nad surid nälja, külma, kurnatuse, nakkushaiguste ja raske töö tagajärjel.

 

Meelis Maripuu slaidid leiate siit.

Üritustesarja toetab Goethe-Institut Tallinn.