Arutelu "Kool 2051?" 24.10.2011

24. oktoobril algusega kell 18.00 toimus Domus Dorpatensises seminar “kool 2051?”, mille raames arutati tuleviku kooli võimalikku olemust ja olemasolevaid perspektiive, mis pakuks koolile uudseid arenguvõimalusi. Antud temaatika omab praeguses ühiskonnas suurt tähtsust, kuna tegu on vaieldava ja oluliselt elanike elukvaliteeti ja kogu ühiskonda kui tervikut mõjutava valdkonnaga. Elanikele antavast haridusest ja selle kvaliteedist sõltub riigi jätkusuutlikkus ning edasine areng. Sellest sõltub riigi tulevik.


Läbiviidud seminar koosnes kolmest osast: kutsutud esinejate ettekanded, paneeldiskussioon ning grupitöö. Kogu üritust koordineeris moderaator Heiki Viisimaa. Esimeseks ettekandjaks oli Gerly Lokk, programmi “Noored Kooli” osaleja, kes tutvustas antud programmi olemust ja toimimist. Ta rääkis oma kogemusest koolis õpetajana töötades ning töö käigus areneud mõtetest, mis ellu rakendatuna aitaksid laste haridusteed huvitavamaks ja arendavamaks muuta. Teise esinejana astus ette Nastja Pertsjonok, kelle lapsed  õpivad waldorfkoolis. Ta tutvustas waldorpedagoogikas kehtivat õppemeetodikat, toetudes oma laste ja ka endapoolsele kogemusele. Ta rääkis waldorfkooli erinevustest, olemasolevatest eelistest ning võimalikest puudustest tavakooliga võrreldes.


Eelkirjeldatud ettekannetele järgnes seminari teine osa – paneeldiskussioon, mille keskpunktis olid kahe esineja, moderaatori ja publiku vahel toimuv arutelu. Vastati tekkinud küsimustele. Diskuteeriti haridustemaatika ja kooli olemasolevate õppemeetodite pädevuse üle. Seminari viimases osas vahetati mõtteid osalejate poolt pakutud kolme teema üle - loovuse arendamine koolides, õpetada õpilastele süvenemist õpetatavasse ja  mis suunas peaks tänapäeva koolisüsteem liikuma. Kõik seminarist osavõtjad jagunesid kolme gruppi, vastavalt sellele, kes millise teema üle antud hetkel arutada soovis. Kõik rühmad tegid vastavalt oma teemale märksõnadega plakati, mille abil kanti paarikümne minuti möödudes oma grupisisese arutelu tulemused ette.

 

Esimene grupp, kelle teemaks oli loovuse arendamine koolides pakkus välja järgnevad mõtted:

1)     Loovülesannete arendamine ja rakendamine

2)     Riikliku Õppekava (RÕK) täiendamine: loovuse edendamine

3)     algajatele õpetajatele nippidega andmebaasi loomine, kus oleksid kirjeldatud erinevad loova lähenemisega ülesanded, mängud jmt. kooliõpilastele ning mis teeks õpetajatele kergemaks muuta oma õppetööd vaheldusrikkamaks ja arendavamaks: loova lähenemise õpetamine tuleb lisada ka pedagoogide üikooli õppekavasse

4)     lastes tuleb arendada julgust eksida: tähtis on mitte hukka mõista (mitte ainult õpetaja, vaid ka kaasõpilaste poolt)

5)     vabaainete hulga suurendamine: põhiainete mahu vähendamine

6)     õpetajate motiveerimine: et nad läheneks oma õppeaine õpetamisele loovamalt

 

Teine grupp arutas selle üle, kuidas õpetada süvenema ning pani kirja järgnevad punktid:

1)     Vaatlused ja uuringud näitavad, et noored ei oska enam süveneda. Ühelt poolt võib põhjuseks olla asjaolu, et noortele on kättesaadavad palju erinevaid infoallikaid, kuid teiselt poolt on oht, et ka õpetamisel on vähem tähelepanu süvenemisel (kirjandist loobumine, töövihikud jm ülesanded, mis suunavad otsima sobivat sõna jms).

2)     Muutunud olukorras peab muutuma õpetaja roll. Ta ei pea (ja ei saagi) teadmisi edastama, kuna need on juba õpilastele kättesaadavad. Õpetaja juhendab arutelu õpilaste vahel, et tagada arusaamine ja toetada järelduste tegemist. Selline arutelu julgustab õpilasi süvenema ka infootsingutesse.

3)     Õpetajad ja õpetajakoolitajad peaksid olema eeskujuks, et nende õpilased saaksid kogemuse selle kohta, et kollektiivne töö on efektiivsem.

4)     Tsükliõpe, programmiõpe, teemapäevad, projektõpe jm võimaldavad süveneda koos pikema aja jooksul.

5)     Vajalik on ka info otsimise koolitus, kuna noored tegelikult ei tea kõiki efektiivse otsimise võimalusi.

6)     Juba maast madalast tuleks õpetada korrektselt viitama, et eristada teiste ja oma mõtteid (praegu on sellega probleeme ka ülikoolis).

7)     Õpilasi tuleb õpetada tegema märkmeid, konspekteerima (paberil ja/või arvutis), et õpilased oskaksid tuua esile kõige olulisema ja põhjendada, miks see on oluline, esitada küsimusi, seostada varasemate teadmistega, tuua näiteid jne

8)     Süvenemisele aitavad kaasa õpetaja provokatiivsed väited ja küsimused (nt. miks on PISA tulemuste alusel õpitulemused halvemad siis, kui õppimine on huvitav).

 

Kolmas grupp, kelle ülesandeks oli arutada koolisüsteemi võimaliku arengusuuna üle tõid oma arutelust esile aga järgnevad mõtted:

1)     Peab äratama ellu vanad kogemused: koolivorm, müts, tervislike eluviiside propageerimine

2)     Hästi õppimine peab olema auasi (korralikult koolis käimine on soositud nii õpetajate kui kaasõpilaste poolt)

3)     Õpetajate motiveeritus õpetamisel peab olema kõrgem

4)     Oma “eesti kooli” loomine

a)   Eelhäälestus

b)  Õppimine

c)   Refleksioon

5)     Mõtisklus enne koolipäeva algust (raadios ülekantav sissejuhatus (palve) järgnevasse koolipäeva)

6)     Võimlemispauside olemasolu

7)     Enne reformimist arutada läbi kooli hoolekoguga

8)     Klassitunnetuse, kollektiivsuse, meeskonnatöö arendamine

 

Antud seminari näol oli tegemist ühekordse üritusega, kuid osalejate aktiivsus ning püstitatud teemad, küsimused ja väljakäidud pakkumised näitasid, et antud valdkond on äärmiselt lai ja võimalusterohke ning pakub aruteluteemat pikemaks ajaks. Tunti huvi ka sarnase temaatikaga järgnevate ürituste vastu, mis näitab inimeste huvi haridusvaldkonna suhtes. Seega on oluline, et eesti koolide tuleviku ja hariduse teemadel diskuteeritaks ka edaspidi ning korraldataks vastavasisulisi üritusi.