Ürituste kalender

Korraldame Tartus ja üle riigi üritusi, mis rikastavad Eesti kultuurielu, teadustegevust ja ühiskondlikke suhteid. Üritused on üldharivad ning oodatud on kõik, kes teemadest huvitatud.



Poliitiline debatt "Parteide rahastamine" 27.09.2012

27. septembril toimunud erakondade rahastamise teemalises paneeldiskussioonis jõudsid Rainer Vakra (MTÜ Demokraadid), Andres Herkel (IRL) ja Vello Pettai (TÜ professor) üksmeelele, et kehtiv parteide rahastamismudel muudab olemasolevad erakonnad liiga tugevaks, kuid põhiseaduskomisjonis koostamisel olev uus erakondade rahastamise eelnõu piirdub ilmselt üksnes kosmeetiliste muudatustega.

Kui 2003. aastal võeti vastu praegu kehtiv seadus, mis tagas parlamenti pääsenud erakondadele stabiilse sissetuleku, siis praktikas tähendas riiklike toetuste kolmekordne tõstmine, et suurparteid võisid valimiskampaaniaid teha võlgu, kasutades riigilt saadud raha hiljem võlgade maksmiseks. Väiksematele erakondadele muudeti poliitikasse sisenemine sellega aga tunduvalt keerulisemaks. „Kui me võrdleme erakondade rahastamist 400 meetri jooksuga, siis piltlikult öeldes on suuremad erakonnad 300 meetri peal, kuid parlamenti mitte pääsenud pole stardijoonest kaugemale jõudnud,“ visualiseeris Rainer Vakra hetkeolukorda, kus parlamendierakonnad saavad riigilt aastas kokku 5,6 miljonit eurot, kuid Kristlikud Demokraadid seisavad 10 000 eurose aastase tulubaasiga pankroti äärel. Raskesse rahalisse seisu on langenud ka Rohelised ning seda kohe pärast riigikogust välja jäämist. Vakra seisukohti jagas Andres Herkel: „Raha määr ja ebavõrdne kohtlemine on praeguse süsteemi kõige suuremad probleemid.“

Debateerijad pakkusid erinevaid võimalusi praeguse süsteemi parandamiseks, pidades samas erakondade rahastamise seaduse muutmist üksi liiga väikeseks sammuks – kapitaalremonti vajab erakonnaseadus tervikuna. Alustada võiks aga näiteks riiklikest kautsjonitest, mida parlamenti pääsenud erakonnad riigile tagastama ei pea, küll on need aga väiksematele erakondadele suureks rahaliseks koormaks. Alternatiivina võiks kaaluda valimisseaduse muutmist nõnda, et valimiskünnis langeks 3 protsendini. Rainer Vakra pakkus välja parteide kahetasandilise rahastamise idee: 50% riiklikust rahastusest oleks baasraha, mille määr on kõigile parteidele ühine, teine 50% arvestatakse aga iga saadud hääle pealt. Lisaks on põhiseaduskomisjonile esitatud ettepanek siduda riiklik toetus partei liikmemaksude tasumisega.

Debati käigus puudutati ka erakondade kartellistumise problemaatikat ning siin ühines MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku liige Andres Herkel Rainer Vakra kriitikaga, kes nn riigikogu „aknaaluseid“ esindades tõdes, et ka riigikogu praegune töökord soosib kartellistumise tekkimist. Näiteks fraktsioonist välja astunud saadik ei võta endaga kaasa partei toetusraha, vaid Keskerakond saab endiselt MTÜ Demokraatide liikmete häälte abil riigilt toetust, kuigi formaalselt ollakse erakonnast välja astunud. Lisaks pole riigikogu liikmetel võimalik fraktsiooni vahetada ja aknaalused saavad riigikogu kõnepuldis sõna üksnes teise lugemise ajal.Vello Pettai pidas aknaaluseid poliitikas pigem negatiivseks nähtuseks: „Hea, et meil on kartellistumine – vähemalt on valijatel pilt erakondlikust maastikust selge ning puuduvad messiad.“ Pettai tõi välja, et tunduvalt produktiivsem ja demokraatlikum on hääletõstmine partei sees, kui kergekäeline fraktsioonist lahkulöömine. 

Ometi oli uue erakonna tekkimise hõngu debateerijate seas selgelt tunda. Kartellistunud parteipoliitika esimesed dissidendid Herkel ja Vakra mainisid, et demokraatia tervisele oleks kasulik, kui erakondade arv riigikogus jääks vahemikku 5-7. Esimesed sammud selles suunas uue rahastamisseadusega ilmselt ka tehakse, sest Reformierakond on toetanud ideed langetada nõutavat erakonna liikmete arvu viiesajale, kuid Eestist palju suuremas Sloveenias on sama number 200.

Poliitmaastiku muutmine mitmekesisemaks kujutaks senisest suuremat ohtu ka praegustele võimuerakondadele, kes vähemalt hetkel ei tunne, et keegi neile kuklasse hingaks. Samas tõdes põhiseaduskomisjoni kuuluv Andres Herkel, et kiireid lahendusi ei maksa loota: „Kui aasta pärast on midagi tehtud või menetluses, siis on isegi hästi.“ Tavakodanikul soovitati olla aga senisest nõudlikum ning teadlikum, küll siis hakkab ka poliitikas jää liikuma.