Ürituste kalender

Korraldame Tartus ja üle riigi üritusi, mis rikastavad Eesti kultuurielu, teadustegevust ja ühiskondlikke suhteid. Üritused on üldharivad ning oodatud on kõik, kes teemadest huvitatud.



Ettekanne sarjast "Baltisaksa kultuur": Orjus ja armastus August von Kotzebue loomingus 23.01.2014

Baltisaksa kultuuri tutvustava sarja teisel üritusel kõneles Tallinna ülikooli saksa filoloogia dotsent, kirjandusteadlane Maris Saagpakk. Saagpakk andis ülevaate baltisaksa kirjaniku August von Kotzebue  (1761–1819) elust ja loomingust, vaadeldes lähemalt orjust ja armastust kui olulisi teemasid kirjaniku teostes.


Weimaris sündinud ning Jena ülikoolis õppinud August von Kotzebue sattus Eestisse Vene Keisririigi ametnikuna 1783. aastal. Juba aasta hiljem avas ta Tallinnas teatri Liebhabertheater, kus võis 1788. aastal esimest korda teatriajaloos kuulda laval eesti keelt. Kotzebue oli aga koloriitne ja konfliktne isiksus, mistõttu ei võetud kirjaniku loomingut tema eluajal väga tõsiselt. Viimase 80 aasta jooksul on ta siiski olnud Saksamaal taas huviorbiidis.


Eestis Kotzebuel aga negatiivne imago puudub – siin suhtuti temasse pigem kui valgustajasse ja kultuurielu edendajasse. Nimelt andis Kotzebue siinmail aastail 1786–1787 välja ajakirja Für Geist und Herz: Eine Monatsschrift für die nordischen Gegenden, mida on peetud parimaks kirjandusajakirjaks Baltikumis.


Nagu ettekande pealkirja põhjal järeldada võib, oli üks läbivaid teemasid ajakirjas orjus. Kuna Kotzebue pidas orjuse all silmas vabaduse puudumist kui sellist, kajastati orjust ka teistes kultuurides. Kotzebue avaldas lisaks enda kirjutistele ka teiste autorite kirjatükke, mis osutusid sageli poleemiliseks. Näiteks kutsus Johann W. L. von Luce “Phraseologie meines Vaterlandes” lugejates esile tohutu pahameele, mida Kotzebue üritas seejärel vaigistada. Kotzebue vaated orjuse suhtes olid kohati vastuolulised – ühest küljest tõdes ta, et orjust on pea võimatu likvideerida, samas väitis ta järjekordsele kriitikanoolte alla sattunud kirjutisele suunatud vastukajas, et “õigus vabadusele ei aegu kunagi, nagu ei aegu õigus hingata” (Saagpaku tõlge).


Teine keskne teema Kotzebue loomingus oli armastus. Kirjutised olid sageli üles ehitatud mudelile, milles pärismaalasest naine armub eurooplasest mehesse. Näiteks võib teost “Die Sonnenjungfrau” võrrelda Pocahontase looga, samuti kohtab sarnast mudelit tuntud linateoses “Avatar”. Sellisele mudelile ülesehitatud teostes võib tegevuskäigust ja dialoogist sageli lugeda välja nn valge eurooplase õigustust oma tegevusele, sarnast legitimatsiooni kohtab ka Kotzebue loomingus.


Huvitava tõigana väärib mainimist see, et kui sellised seisuste- ja kultuuridevahelised suhted olid Kotzebue loomingus Euroopa kontekstis tavalised, siis Eestis toimuva tegevustiku kohta seda öelda ei saa. Põhjus, miks n-ö orjade ja orjastajate vaheline armastus siinmail tabuteema oli, võib ühest küljest peituda selles, et siinne talutüdruk polnud lõunamaa neidudega võrreldes piisavalt eksootiline, ent samas on võimalik, et Kotzebue kartis oma kriitilisi lugejaid liialt provotseerida.


Ettekanne oli väga kaasahaarav ning tekitas kuulajates kahtlemata soovi Kotzebue loominguga lähemalt tutvuda. Seda kinnitab ka ettekandele järgnenud elav arutelu teemal, miks ei võiks Kotzebue loomingut taas Eesti teatrilaval näha.


Baltisaksa kultuuri tutvustava sarja toetab Deutsch-Baltische Gesellschaft.