Ürituste kalender

Korraldame Tartus ja üle riigi üritusi, mis rikastavad Eesti kultuurielu, teadustegevust ja ühiskondlikke suhteid. Üritused on üldharivad ning oodatud on kõik, kes teemadest huvitatud.



Ettekanne sarjast "Baltisaksa kultuur": "Eestlus baltisakslaste silmis ja veres" 20.03.2014


Eestis ja Lätis elavad sakslased on nende maade põliselanikele olnud sõbrad, vaenlased, kaasmaalased ja pereliikmed. Tuntud ajaloolane Jüri Kuuskemaa rääkis eestlaste ja baltisakslaste suhetest minevikus ja tänapäeval.


Esimesed sakslased saabusid praegustele Eesti ja Läti aladele ristisõdade käigus 13. sajandil. Pärast võitu neil aladel elanud hõimude üle said sakslastest nende maade isandad. Vallutatud alad pühendati neitsi Maarjale, praegust Põhja-Eestit hakati kutsuma Eestimaaks ning Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit üheskoos Liivimaaks. Ajapikku segunesid uued võimukandjad kohaliku rahvaga ja said osaks siinsest elust. Kuigi paljud ajaloolased on seisukohal, et Eesti- ja Liivimaa põliselanikud hoidsid eelkõige omaette ja kõnelesid sisse rännanud sakslastega vaid hädavajadusel, segunes Kuuskemaa sõnul suur osa uutest isandates juba 13. ja 14. sajandil maa põlisasukatega. Heaks näiteks selle kohta on liivlaste vanem Kaupo, kelle pojad langesid lahingutegevuses ja tütred läksid sakslastele mehele. Oma väimeestel lubas Kaupo kasutada Riia piiskopilt saadud kolme liilia ja seitsme põhjatähega vappi. Nende sümbolite järgi võib tema järeltulijaid ära tunda tänapäevalgi.


Kui esialgu eestlasi teotööga eriti ei koormatud, siis seoses uute mõisate rajamise ja laiendamisega muutusid koormised üha rusuvamaks. 1343. aasta 23. aprilli öösel vastu 24. aprilli tõusid maa põliselanikud vallutajate vastu ülesse. Pärast kaks aastat väldanud Jüriöö ülestõusu muutusid suhted eestlaste ja sakslaste vahel senisest pingelisemaks. Üha uued koormised ja mõisnike omavoli tekitasid talupoegades trotsi ja pahameelt ning mõisnikud omakorda umbusaldasid oma teisest rahvusest alamaid. Rootsi aja lõpuks paranes talupoegade olukord märgatavalt, kuid pärast Põhjasõda (1700–1721) said neist taas kord pärisorjad. Kurikuulus on Roseni deklaratsioon 1739. aastal, milles Liivimaa maanõunik Otto Fabian von Rosen kirjutas tsaarivalitsusele, et Liivimaal kuuluvad nii maa kui ka talupojad mõisnikele, kes võib mõlemaga teha just seda, mida õigeks peab. Mida rängemaks muutus rõhumine maal, seda rohkem talupoegi pages linna, kus nad ajapikku segunesid peamiselt saksakeelse elanikkonnaga. Liivi sõja ajal oli näiteks toonases Revalis 4000 eestlast, 2000 sakslast ja ühtekokku 1500 rootslast ja soomlast. Eestlaste ja sakslaste segunemist soosis ka asjaolu, et paljudes mõisates kehtis esimese öö õigus - mõnel pool kaotati see alles 19. sajandi lõpus.


Kuigi mõisnikud talupoegadega ühe laua taha ei istunud, kohanesid nad tasapisi siinsete oludega. Lapsed kasvasid mõisates sageli üles kolmkeelsena. Väikeste laste eest hoolitsenud ammed ja kasvatajad rääkisid eesti keelt, vanematega suheldi saksa keeles ning pisut hiljem õppis mõisalaps kas välismaalt saabunud kasvataja või koduõpetaja käe all vene või prantsuse keelt. Paljud lapsed hakkasid rääkima üsna hilja ja siis korraga kolmes keeles.

Eestlaste ja baltisakslaste omavahelised suhted hakkasid muutuma 19. sajandil, mil kultuurielus tõusid esile ka estofiilidest baltisakslased ja nende järeltulijad.  20. sajandil maailmakaardile ilmunud iseseisvas Eestis ja Lätis sakslaste õigusi küll piirati, kuid sellegipoolest jäid paljud baltisakslased kodukohta elama. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei olnud sugugi kõik neist mõisnikud, kes nüüd suuremast osast varandusest ilma jäid, vaid nende seas leidus ka palju edukaid ettevõtjaid, ärimehi ja teisi linnaelanikke. Poliitikas ja kultuurielus mängisid sakslased endiselt olulist rolli.

Seni oli baltisakslaste identiteet olnud kolmetahuline: emamaa – Saksamaa, isamaa – Venemaa ja kodumaa – Eesti- või Liivimaa. Nüüd tuli harjuda üha uute oludega. Ümberasumine Kolmanda Riigi territooriumile rõõmustas vaid väikest osa Eestis elanud sakslastest, suurem osa elas kodumaalt lahkumist valuliselt läbi. Sellele järgnes üks Euroopa ajaloo suurimatest katastroofidest - Teine maailmasõda.


Pärast sõda on paljud baltisakslased teinud pingutusi endise kodumaa elanike aitamiseks. Esimesed baltisaksa reisigrupid hakkasid siia saabuma 1973. aastal. Sageli sooviti näha esivanemate elupaiku, hauakohti ja vappe ning tunti huvi siinsete inimeste ja olude kohta. Kui vanemad baltisakslased soovisid, et noored  neist aru ei saaks, rääkisid nad eesti või läti keeles. Nii mõnigi Eestist pärit eakam baltisakslane püüdis saksa keelt kõneldes vältida artiklite kasutamist, sest see tundus talle endiselt tüütu ja keeruline, Läti sakslased rääkisid saksa keelt sageli tugeva läti aktsendiga.


Mõisad ja muudki majad, mida vaatama tuldi, olid kahjuks juba toona üsna halvas seisus. Kui maareformi ajal 20. sajandi alguses oli Eestis umbes 1200 mõisat kokku 60 000 hoonega, siis 1970. aastateks oli alles 14 000 hoonet ja 6000 varet. Praegu on korda tehtud vaid üksikud mõisahooned ja alles on ligikaudu 5500 halvas või väga halvas olukorras hoonet. Paljud kodukohta uudistama tulnud baltisakslaste järeltulijad on pidanud tõdema, et nende kodumajast on alles vaid võssa kasvanud varemed. Olukorra parandamiseks soovitab Kuuskemaa lagunevaid mõisahooneid huvilistele müüa ja rendile anda. Isegi, kui mitte iga uus omanik ei käitu heaperemehelikult, suudetakse nii ehk vähemalt osa hoonetest veel taastada.


Neile, kel huvi baltisakslaste ja eestlaste suhete kohta veelgi rohkem teada saada, soovitab Kuuskemaa lisaks ajalooõpikutele tutvuda ka raamatutega Eesti mõisate ja aadlisuguvõsade kohta, lugeda Jaan Krossi romaane (nt „Michelsoni immatrikuleerimine” ja „Keisri hull”) ja Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamatut „Kodumaa teenistuses”. Tutvuda tasub ka Hermann von Keyserlingi teostega ning vaadata filme „Verekivi” ja „Polli päevikud”.


Lõpetuseks veel Kuuskemaa naljalugu selle kohta, kuidas sai nime Ungarist pärit aadlisuguvõsa  Ungern-Sternberg.

Kui Noa oma laeva valmis oli saanud ja ka kõik loomad sinna paarikaupa peale laadinud, siis jooksis veel üks noor mees kiiruga tema juurde ja palus. „Kallis Noa, võta mind ka veel oma laev peale!“ Noa mõtles veidi ja vastas: „Ungern, Sternberg” („Vastumeelselt, Sternberg”).


Tundub, et Sternberg laeva peale siiski sai, sest tema järglasi võime kohata veel tänapäevalgi.


Sarja toetab Deutsch-Baltische Gesellschaft e.V.