Seminar "Minevikuga toimetulek": Psühholoogiline aspekt minevikupildi kujunemisel 30.11.2009

Esinesid:

Reet Liimets (TÜ saksa filoloogia osakonna õppejõud)
Peeter Tulviste (Psühholoogia professor)

Seminaril püüti selgitada, kuidas inimpsüühikat on võimalik minevikumälestustega mõjutada ning räägiti sellest, et nostalgia võib olla nii hea kui halb – oleneb, kes, kuidas ja kus seda kasutab.

Reet Liimetsa ettekande pealkiri oli „Noorukite  identsuse arengutendentsidest  Nõukogude Eestis aastatel 1960- 1980“

Ta rääkis sellest, kuidas erinesid erinevatel kümnenditel 18. aastaste noorte maailmapildid. Ta tõi välja selle, et 1960ndate põlvkonna puhul ei tahtnud vanemad rääkida lastele Eesti Vabariigist ja selle minevikust, hirmus, et see võib mingit teed pidi välja tulla nt koolis. Reet Liimets nimetas seda põlvkonda ka minevikuta põlvkonnaks. Mati Unti raamatu „Hüvasti, kollane kass“ järgi, mille kirjanik kirjutas olles samas vaid 18. aastane, nimetas Liimets seda põlvkonda ka etapipõlvkonnaks. 60ndate noored olid loomult idealistid, kes uskusid, et saavad kõike taas algusest alata ning neile oli omane tõrjuv suhtumine minevikku. Elati korraga nii Nõukogude Liidus kui ka Eestis ning oldi omamoodi piiril käijad, kes ei teadnud, kuhu nad peaksid kuuluma.

68ndal aastal järgnes tugev pettumus, nähti, et ei suudeta midagi muuta (68ndate karmikäeline poliitiline olukord Nõukogude Liidus ning teistes kommunistlikes riikides).

70ndate noored pole enam idealistid, vaid kainelt mõtlevad ja kaalutlevad ja nende käitumine olenes kohast ja sellest kellega suheldakse. Ei osatud näidata oma emotsioone ega tundeid ning neile oli omane ego esiletõus- kahepalgelisuse mask.

80ndate põlvkonna puhul ollakse koos, kuid ometi eemal. Oma päris mina ei julgeta teistele näidata. Suhteid luuakse nendega, kellest on kasu oodata ja N. Liidu ühiskonda näiliselt aktsepteeritakse, päriselt ignoreeritakse. Reet Liimets lisab, et see võib-olla põhjuseks, miks noored tänapäeval riiki ei väärtusta.

Peeter Tulviste rääkis kultuuripsühholoogiast ning tema esimesest artiklist Eesti taasiseseisvumise ajal („Ametlik ja mitteametlik ajalugu“). Kui ametlikku ajalugu õpetati toona koolis kohustuslikus korras, siis mitteametlikust ajaloost saadi teada nt mõnest vanast eestiaegsest ajakirjast. Saksamaal tehtud uuring näitas, et laps ei saa oma ajalooteadmisi mitte koolist, vaid võtab need telekast ja kinost (tänapäeval ka internetist).

Tulviste toob välja, et nõukogude ajal tehti viga selles, et salati maha suured sündmused nagu küüditamine. Tänapäeva Venemaa on sellest õppinud ning salgamise asemel, seletab ta miks nii pidi tegema.

Tulviste esitab ka küsimuse, kuidas muuta Eesti ajalugu atraktiivsemaks nt vene lastele. Vene ajalugu on ju suur ja uhke, Eesti oma mitte. Lahendust näeb ta selles, et ajaloos muutub peamiseks argiajalugu, kus ainsateks komponentideks pole väepealikud vaid ka nt läbirääkijad. Ta toob ka näite sellest, mida ütlesid enne II maailmasõda koolis käinud. Nad küsisid, et miks neile ei räägitud, et nende kõrval asetseb selline suurriik, kes nendega niimoodi teha võib.

Diskussioon oli elav, kuid keskendus peamiselt kommunismile, komparteile ja sellele, miks ikka sinna astuti ja kas see oli hea või halb.


Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.