Seminar "Ülikooli avatud uksed ajas ja ruumis" 10.11.2009

Seminari teemaks oli ülikooli roll ühiskonnas väärtuste kandja ja edendajana ning esinejateks olid professorid Margit Sutrop, Marju Lauristin ning Peeter Saari.


 Prof Margit Sutrop kõneles väärtuskasvatuse teemadel, meenutades president Lennart Meri ütlemist, et „Eesti on olnud edukas kõiges peale Euroopa väärtusruumi taasloomise Eestis.” Ta tsiteeris ka filosoof Bertrand Russelli, kelle väitel me peame andma lastele „ideaalse inimese iseloomujooned”. Seega tõstatub küsimus, kuidas me teame – või kuidas me kokku lepime – milline see ideaalne inimene peaks olema; kust me võtame teadmise, milliseid väärtusi saab või tohib kasvatada ja  milliseid peab kasvatama.


Väärtuskasvatus seisab dilemma ees - väärtusi antakse edasi põlvest põlve, kuid see tähendab alati ajanihet. Me ei saa ette näha, missugustes sotsiaalsetes tingimustes noored tulevikus elama hakkavad. See ajanihe on eriti tajutav sellistes ühiskondades, kus lühikese aja jooksul on toimunud radikaalsed muutused, nagu Eestis. Seega parim, mida teha saame, on anda lastele edasi oskus märgata väärtusi, neid hinnata ja nende üle mõelda – see peaks looma hea aluse omaenda väärtuste kujundamiseks. Prof Marju Lauristin kõneles igipõlisest konfliktist vaimsete ja materiaalsete väärtuste vahel. Selleks, et jõuda nende ühisväärtusteni, millele ehitada ühiskonda, on vaja ühiskondlikku arutelu.


Milline võiks olla ülikooli roll? Esiteks, arvasid kõik kolm kõnelejat, on oluline, et ülikool tunnistaks vabadust – mõtlemise ja uurimise vabadust – ning et ülikool väärtuskasvatajana annaks ruumi. Prof Sutropi sõnul peaks õpetama pigem väärtuste üle mõtlemist ja selliseid põhilisi väärtusi nagu respekt inimese vastu ning loodussäästlikkust, aga mitte väärtuste hierarhiat. Kasvatatakse eeskujuga, ning seega on parim väärtuste edasi andmise viis iseenda käitumine – õppejõudude austus üliõpilase vastu, poliitikute austus valija vastu jne.


Prof Lauristin kõneles ülikoolist ühiskonnas kui demokraatia laborist (Habermasi mõte). Ülikool kui institutsioon on ajaliselt välja kujunenud nii teadvustatud väärtuste kandja kui ka traditsioonide edasiandjana. Paratamatult seisab ülikool veidi eraldatud väärtusruumis selleks, et garanteerida mõtlemise vabadust, et võimaldada enesereflektsiooni, enesekriitikat. Ta tõstatas küsimuse: kas meie ülikoolid täidavad oma demokraatia arengut toetava, ühiskonda õilistava nö inkubaatori rolli? Ülikooli inimestel lasub kohustus avalikustada ja tõestada oma seisukohti, kuivõrd nad on teadvustatud. Prof Lauristin kutsus ülikoole üles mitte suhtuma alandlikkusega turunõuetesse ja päevapoliitikasse.


Prof Peeter Saari kõneles teadlase iseloomust ja meenutas, et ühelt poolt peaks teadus inimest õilistama, teiselt poolt aga püsib „kurja geeniuse” arhetüüp. Elava metafoori kaudu joonistas prof Saari pildi „merisea sündroomist”, mille järgi teadlased – nagu merisead – vastavad armastusavaldustele kallalekargamisega. Põhjused võivad peituda nii vastuolulises identiteedis kui ka nn „akadeemilises pärilikkuses” (üliõpilased jäljendavad oma õppejõude).


Prof Sutropi arvates on ülikooli suurim panus see, et ta kujundab selliseid ühiskonnaliikmeid, kes oskavad paremini osaleda nn „õiglases kogukonnas” ja kes usuvad, et neist midagi sõltub. Prof Sutropi sõnul tähendaks see ülikoolis pööret, kui iga õppejõud tunnetaks ennast väärtuskasvatajana.

Seminari lõpus toimus avatud diskussioon ning ettekannete videosalvestust on võimalik jälgida aadressil: www.ut.ee/674783


Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.